Bituumenpolümeerkatte hüdroisolatsiooni valik

Ainārs Dudars, Technonicoli tehniline spetsialist
Fotod ettevõtte albumist

Töötades iga päev Balti projektide kallal, on Technonicoli tehnilise toe osakonnal kogunenud märkimisväärne kogemus katuste ja maa-aluste konstruktsioonide hüdroisolatsioonimaterjalide valimisel.

Lahendusi on otsitud paljude erinevate olukordade puhul nii projekteerijate ja arhitektide juurest katusekonstrueerimise etapis kui ka paigaldusprotsessi käigus ning pärast katuseehituse lõppu.

1.jpg

Efektiivseim on just algetapp

Optimaalse katusekonstruktsiooni valimisel on koostöö projekteerijate ja arhitektidega võtmetähtsusega, kuna just esimeses etapis on kõige lihtsam astuda vajalikud sammud jätkusuutliku katuse ehitamise suunas. Kui klient küsib nõu katuse kvaliteedi parandamiseks alles peale katuse valmis ehitamist, on vigade parandamine tavaliselt keerulisem ja kallim.

Koos tellija, projekteerija ja ehitajaga oleme otsinud lahendusi ka selliste vett läbilaskvate katuste puhul, mille osas näib parandamine lootusetuna väljakutsena. Sel põhjusel oskame juba algusest peale märgata lamekatuste konstruktsioonide puuduvaid elemente ning suudame välja tuua bituumenpolümeerkattega lamekatuste probleemide põhjused ja tagajärjed.

Bituumenpolümeerset katusematerjali nimetatakse ka ruberoidiks, kuid see nimi on iganenud. 99% hoonetest, mille ehitamisel kasutati bituumenmaterjale, on bituumenpolümeerkatusega. 20. sajandi alguses hakati katustele tootma bituumenist küllastatud papiga ruberoidi, millele pandi kaitsekiht. 1932. aastal avastas Dale Kleist juhuslikult mittemädaneva ja tänapäeval laialt levinud materjali – klaasvilla. Seda kasutatakse siiani bituumenkatusekihi tugevdamiseks.

Aja jooksul on bituumenmaterjalidest klaasvill asendatud polüesteriga. Tootjad on õppinud bituumenit parandama, lisades polümeere – kunstkummi (SBS) või ataktilist polüpropüleeni (APP), mis annavad bituumenile elastsuse ning aitavad säilitada selle soojusomadusi ja vastupidavust. Seetõttu ongi täpsem nimetada materjali bituumenpolümeerseks katusematerjaliks, mitte ruberoidiks.

Vastavuse standarditele leiate deklaratsioonist

Kõiki bituumenil baeeruvaid hüdroisolatsioonimaterjale toodetakse vastavalt ettenähtud tööstusstandarditele. Konkreetsele standardile vastavus on alati välja toodud toimivusdeklaratsioonis. Kõige sobivama materjali leidmise hõlbustamiseks peate tundma standardit, mille alusel on materjali valmistatud.

Lamekatuse hüdroisolatsioonimaterjalid on toodetud ja testitud vastavalt standardile EN13707. Kui materjal on ette nähtud vundamentide või maa-aluste konstruktsioonide hüdroisolatsiooniks, tuuakse toimivusdeklaratsioonis välja standard EN13969. Kui paigaldada mullasubstraadi ja taimedega haljaskatust, kasutatakse vastavalt standarditele EN13948 ja EN13707 valmistatud materjali. Haljaskatuse standardi järgimine tähendab, et materjal kaitseb katusekonstruktsiooni juurte läbikasvu eest.

Deklaratsioonis võib olla välja toodud ka mitu standardit. See tähendab, et materjal sobib nii haljaskatuste jaoks kui ka vundamentide ja maa-aluste konstruktsioonide hüdroisolatsiooniks.

Standardid

EN13707 – katuse hüdroisolatsioon
EN13969 – konstruktsioonide, vundamentide hüdroisolatsioon
EN13948 – haljaskatused, juurte kaitse

Kohalik regulatsioon puudub

Standardid kehtivad materjalide tootmisele, nende omadustele ja testimismetoodika ühtlustamisele. Siiski võivad ühe standardi järgi valmistatud materjalid olla väga erinevad. Materjalide valimisel on lihtne segadusse sattuda, kuna näiteks Lätis puudub standard, mis reguleeriks lameda bituumenpolümeerist katuse materjali kasutust. Seetõttu lähtutakse materjali valikul harilikult tootjate pakutavatest materjalidest ja soovitustest.

Nii on ühiskondliku hoone katuse jaoks võimalik valida materjal, millega asjatundja kataks vaid puukuuri, mitte eluhoone, mille katuse veekindlus peaks kestma vähemalt 20 aastat.

Meie põhjanaabrid on selles osas kaks sammu ees. Eestlased vaatasid hoolikalt ringi ja avastasid Soome katusematerjalide valikut reguleeriva standardi, mille nad tõlkisid ja kohandasid ning võtsid kasutusele kui oma standardi RIL 107-2012*. Alates selle jõustumisest 2012. aastal on katuse hüdroisolatsiooni kvaliteet Eestis tänu kõrgema klassi materjalide valikule oluliselt paranenud.

Toodetel on mitu klassi

Iga tootja võib pakkuda mitut toodete kvaliteediklassi. Technonicol toodab viie kvaliteeditasemega materjale. Eesti standardi kohaselt saab avalikuks otstarbeks kasutatavates hoonetes, elumajades või tööstushoonetes kasutada neist kahte.

Eestlased on oma katuste ehitamiseks valinud materjalid, mille omadusi projekteerijad ja töövõtjad võivad usaldada. Need ei võimalda arvudega manipuleerida ega valida projekti jaoks selgelt vale, kuid odavamat materjali, mille omadused on küsitavad ja tulemus ei pruugi klienti rahuldada.

Materjalide võrdlemine

Technoelast on kõrgeima ehk Premium-klassi materjal, mille tootmisel kasutatakse polümeeriga modifitseeritud bituumenit, mis võimaldab seda kasutada ka talvistes oludes temperatuuril kuni -25 °C. Tootja pakub kahte Technoelasti toodet, mida saab kasutada ühe kihina, tagades katuse eeldatava 30-aastase eluea. Selle klassi materjali saab katmise põhimõtteid järgides kasutada mis tahes konstruktsiooniga katustel.

Unifleks on kommertsklassi materjal, mille tootmisel on kasutatud vähem polümeere ja mille kasutamise temperatuur on 5 °C kõrgem ehk -20 °C. Polümeeride väiksema sisalduse tõttu on katusekatte eeldatav kasutusiga umbes viis aastat lühem ehk 25 aastat. Sellesse klassi kuuluva materjali omadused võimaldavad seda kasutada mehaaniliselt tugevdatud katuste jaoks kivivillal või muul soojusisolatsioonil. Nii katusepaigaldaja kui ka tellija võivad katuse vastupidavusega rahule jääda, kui paigaldamisel on võetud arvesse katmistehnoloogiat.

Ebameeldivad järeldused

Lätis, kus puuduvad standardid, jääb enamiku väiksemate ehitusobjektide (katusepindala 500–2000 m2) katusekatte valik tellijale või usaldatakse see töövõtjale, kes ei pruugi olla katusepaigaldaja. Materjali valimisel võib peamine tegur olla hind, samuti veebis tegutsevate „spetsialistide“ soovitused ja asjatundmatute sõprade nõuanded. Töö saab valmis ja klient on rahul, kuid mööduvad päevad, kuud ja aastad ning katus hakkab läbi laskma. Tuleb leida teine ehitaja ja kaasata ka tootja tehnilise toe eksperdid, kes aitaksid lahendada läbilaskva katusega seotud probleemid.

Selliste katuste ja nende ehitamisest allesjäänud dokumentide uurimisel saab teha mitmeid töövõtjatele ebasoodsaid järeldusi:

  • kasutatud on materjale, mis pole ette nähtud kasutamiseks sellise konstruktsiooniga katustel;
  • ei ole järgitud deformatsioonivuukide tegemise tehnoloogiat ning on tekkinud praod katusekattes ja soojusisolatsioonikihis;
  • katuse rekonstrueerimisel ei ole järgitud paljusid kehtivaid ehitusnorme.

2.png

Fotol: praod ühendustes.

Kompetentsi puudumine maksab kätte

Standard tagab tellijale küll sobiva katusematerjali valiku, kuid ei kaitse ebaprofessionaalsete töötajate eest. Kirjeldatud näites põhjustas probleemi ehitaja teadmiste ja praktika puudumine. Ehkki tootjad korraldavad seminare, katusepaigaldajate õppepäevi ja praktilisi koolitusi, võib ikka veel kohata ignorantseid soss-seppi, kes teatavad: „Olen töötanud viis aastat Skandinaavias ja tean ka ise kõike!“

Alati leidub keegi, kes teeb ainult talle arusaadavaid korrektsioone, mis ei ole vastavuses hea ehitustavaga. Kahjuks saame neist teadlikuks alles siis, kui esimene vihmatilk on kukkunud meie ülemise korruse kirjutuslauale.

Oleks projekteerijatele abiks

Katusematerjalide valiku standard hõlbustaks projekteerijate tööd ajal, mil kõik teadmised on arvutiklahvi vajutuse kaugusel ja leitavad lihtsa otsinguga tootjate veebilehtedel. Inimesele, kes töötab igapäevaselt ainult katusematerjalidega, on need küsimused iseenesestmõistetavad, kuid projekteerijale, kelle jaoks on katusematerjal vaid väike osa kogu projektist, on kõigis nüanssides orienteerumine ilma standardiseeritud dokumentatsioonita väga keeruline.

Iga päev jõuab minuni katusekonstruktsioonide jooniseid koos küsimustega. Näiteks küsiti hiljuti kivivilla kasutamise kohta konstruktsioonis. Märkasin, et joonistes on kasutatud katusematerjali, mida Technonicol pole kunagi joonistesse, juhistesse ega käsiraamatutesse lisanud. Ma ise ei maini seda materjali kunagi seminaridel, et vältida selle sattumist ehitusprojekti katusele. Võtsin kiiresti ühendust joonised edastanud ehitajaga, et saada projekteerija kontaktid ja õigeaegselt soovitada materjali vahetust, vastasel juhul muutuks katus juba aasta pärast problemaatiliseks. Projekteerija kuulas minu info ära, kuid kahe päeva pärast helistas mulle tema klient, Läti riigiasutuse vastutav isik, kes käskis mul mitte jagada asjatut nõu ja sellega takistada hanget. Hea seegi, et pärast võimalike tagajärgede selgitamist õnnestus mul veenda tellijat järgima tootja soovitusi. Ka sel juhul oleks lahenduseks standardis välja toodud materjali tüüp, mis tuleks kanda projekti dokumentatsiooni.

Nõuded

Tuleb tunnistada, et projekteerija dokumentatsioonist võib leida mitmesuguseid nõudeid katusekattele, mis ei näita alati materjali kvaliteeti, näiteks nõue materjali paksusele või polüestrist tugevduskihi kaalule. Et mõista eraldiseisvate nõuete mitteobjektiivsust, on vaja veidi süveneda polümeerbituumeni tootmisse.

Materjali paksus on loogiline nõue, kuid ebaaus ehitaja võib hakata mängima materjali kvaliteediga. Enamikule tarbijatest võib tunduda, et vastava materjali paksuse saab saavutada paksema bituumenikihtiga. Tegelikult saavutatakse paksem materjal siis, kui lisatakse bituumenile kerge ja poorne täiteaine, kuid selle kaal võib olla tühine, võrreldes materjaliga, kus on kasutatud rohkem bituumenit. Mida vähem bituumenit materjalis on, seda lühem on kasutusiga.

Teine nõue, mida sageli mainitakse projekti dokumentatsioonis, on armeerimismaterjali kaal (tavaliselt g/m2). On teada, et iga tehas annab ühele ja samale materjalile 2–3 ühesuguste mehaaniliste nõuetega armeerimisalust. Tehnoloogia arengu tulemusena kaalub üks alus 160 g/m2 ja teise tootja samasuguste mehaaniliste omadustega materjalil 180 g/m2. Selline nõue ei ole alati objektiivne ja seda ei saa tootja ka tõestada. Selleks, et tuvastada, millise kaaluga alust kasutati konkreetsel juhul, tuleb pöörduda tootja poole.

3.jpg

1. Kiltkivist kaitsekiht
2. Polümeerbituumeni kiht
3. Alus/tugevdus
4. Polümeerbituumeni sideaine
5. Kile

Fotol: polümeerbituumenkatte struktuur.

Tingimuste formuleerimine

Dokumentatsiooni saab lisada erinevaid materjale.

Esimene näide – võetakse konkreetse tootja konkreetne materjal, mille vastavus ei tekita kahtlust, ja lisatakse dokumentatsiooni märkus „või samaväärne“. Hiljem, kooskõlastusprotsessi käigus selgub, kas need materjalid on ka tegelikult samaväärsed, märkus aga võimaldab vältida muid probleeme. Näiteks kui Lätis pole vajalikku kogust materjali. Seda võib juhtuda, kui tootjal pole siin ladu või ta pakub materjale ainult suurtele ehitusprojektidele ja ei saa väikseid katuseid korralikult teenindada.

Teine võimalus on konsulteerida tootja või tema esindajaga, et saada asjakohast tehnilist abi katusematerjali ja konstruktsiooni valimisel. Kui kohalik tehniline abi pole saadaval, on kohalikele tingimustele ja standarditele vastava lahenduse leidmine keeruline.

Veel üks lahendus on mitte mainida konkreetset tootjat ja tuua projekti dokumentatsioonis välja kõige olulisemad näitajad, mis on saadavad iga tootja materjali toimivusdeklaratsioonis:

  • polümeerse bituumenmaterjali korral tõendab kasutatava bituumeni kvaliteeti kahtlemata selle elastsus madal temperatuuril. Kvaliteetsete materjalide puhul on temperatuur -25 °C, veidi madalama kvaliteediga materjalide puhul -20 °C;
  • lisaks saab välja tuua mehaanilised omadused, et veenduda mehhaaniliselt tugevdatud katuse vastupidavuses tuule poolt tekitavale koormusele. Murdekoormus peab olema vahemikus 600 kuni 1100 N/50 mm. See selgitab, millist jõudu tuleks kasutada, et lõheneks 50 mm laiune materjal;
  • näitena võib välja tuua ka pikenemise protsendi. See suurus peab olema vähemalt 40%. Pikenemine on materjali võime venida, kuni see puruneb.
Erinevate materjalide mehhaanilised omadused

Dokumentatsiooni kannete näited katusekonstruktsiooni sõlme juures

Variant nr 1

  • katusekatte ülemine kiht Unifleks ENP või võrdväärne.
  • katusekatte alumine kiht Unifleks EPP või samaväärne.
Variant 2
  • polümeer-bituumenist katusekatte ülemine kiht -20 oC, purunemiskoormus 700N/ 500N/50 mm, venivus vähemalt 50%.
  • 700N/500N/50 mm, venivus vähemalt 50%.
Need kaks varianti on materjali tehniliste omaduste poolest samaväärsed, mistõttu ei tohiks tekkida küsimust, millist materjali pakkuda, kuna numbreid toimivusdeklaratsioonis ei muudeta.

Technonicol on tootjana esindatud kõigis Balti riikides ja kannab hoolt selle eest, et ehitusprotsessis osalejad saaksid konsulteerida oma ala tundvate tehnilise toe töötajatega. Välja on töötatud tehnilise toe infomaterjal, juhised, käsiraamatud ja seminaritsüklid neile, kes soovivad ehitada kauakestvaid ja turvalisi katuseid.